Nähtamatud lapsed — lapsed, kes on oma vanematele sobivad vaid siis, kui pole neil jalus. Mis saab neist täiskasvanuna?

Ühel pimedal vihmasel sügisõhtul toob Tuu-Tiki muumitrollide perre nähtamatu lapse Ninni.

“Te ju teate, et kui kedagi piisavalt tihti hirmutada võib sellest kergesti nähtamatuks muutuda,” sõnas Tuu-Tiki.

“Kas ta kõneleb?” küsis papa.

“Ei. Aga tädi sidus talle kuljuse kaela, et teaks, kus ta parajasti on”

Tegelikult liigub meie seas palju nähtamatuid kuljusega tegelasi — nii lapsi kui täiskasvanuid. Selleks, et neid märgata, tuleb vaikseks jääda ja kuulatada.

Nähtamatu laps ei taha tüliks olla. Olla hea ja tubli on nähtamatu lapse peamine ellujäämise strateegia. Ta püüab mitte ruumi võtta ja veedab oma aega virtuaalmaailmades, üksi mängides, lugedes, fantaseerides. Tihti on sellise lapse vanemad liigselt hõivatud oma probleemidega või pere teiste lastega, neil lihtsalt pole aega ega jõudu, et märgata tema vajadusi. Nii tajubki nähtamatu laps vaistlikult, et on oma vanematele sobiv vaid siis kui pole jalus, kui on omaette, kui ei tõsta häält.

Laps võib muutuda nähtamatuks ka siis kui ta ei suuda vastata vanemate kõrgendatud ootustele kui teda võrreldakse tema kahjuks teistega, naeruvääristatakse, liigselt kritiseeritakse või kui nähtav olla ongi reaalselt ohtlik. Kui sellisest temast nagu ta tegelikult on, vaadatakse pidevalt mööda, tekib tunne, et ta on tähtsusetu, tühi koht, ei kuulu kuhugi. Harjumuseks saab ennast mitte väljendada, jääda tahaplaanile, olla teiste jaoks mugav ja silmatorkamatu.

Nähtamatu laps ei usalda maailma, ta ei saa olla kindel, et ta on kaitstud ja vastuvõetud sellisena nagu ta on.

Täiskasvanud nähtamatu laps häbeneb oma isiksust. Ta ei julge olla teistega eriarvamusel ega väljendada oma mõtteid ja tundeid, ta alahindab oma võimeid ja oskusi. Maailm peegeldab ja kinnitab tema arusaama endast — tema arvamust enamasti ei küsita ja tema panustamist ei märgata, tema palganumbreid unustatakse suurendada. Oma sisemaailmas dramatiseerib ja tähtsustab ta eluolukordi üle ja seetõttu võivad olla tema reageeringud ülepaisutatud või lausa ebaadekvaatsed.

Täiskasvanud nähtamatu laps tunneb pidevalt, et pole milleski piisavalt hea. Temas on küll soov tulla nähtavale ent mitte enne kui ta on saavutanud täiuslikkuse, perfektsuse. Ta võib olla vägagi andekas ja loov, kuid kuna uute asjadega väljatulek nõuab riskimist ja tähelepanu alla sattumist, siis ta pigem väldib seda. Kui ta saavutabki tunnustust, siis poeb ta tagasi nähtamatuse kaitsva rüü alla, pidades seda juhuslikuks vedamiseks, tundes hirmu, et teised avastavad lõpuks, et ta on “teistsugune” ja hülgavad ta.

Nähtavale tuleku võti on mitte hüljata iseennast. See algab vastutuse võtmisest oma elu eest. See on riski võtmine, et ma enam ei meeldi. See on julgus oma häbi ja hirmuga silmitsi seista. See on oma vajaduste märkamine ja selgel häälel välja ütlemine. See on kontakti saamine oma tunnete ja eelkõige vihaga.

“Ta ei oska vihaseks saada,” sõnas väike My. “See ongi ta peamine viga.”

Kuigi headus ja leplikkus on olnud täiskasvanud nähtamatu lapse ellujäämisstrateegia, võib just positiivsest vihast, mis aitab panna paika oma piire, saada ta liitlane. Enesele ruumi võtmine vajab teadlikult harjutamist. Täiskasvanud nähtamatule lapsele nagu meile kõigile on oluline tunda, et teda nähakse ja kuuldakse, tema tegemistest ja mõtetest ollakse siiralt huvitatud. Läbi selle saab ta tulla üha enam ja enam endana nähtavale.

“Ta on nähtav, ta on nähtav”, hüüdis Muumitroll. “Ta on ju imearmas”

Võid lisaks lugeda ka:

Tommy Hellsten “Jõehobu töökohal“ja “Elu laps”
Tove Jansson “Nähtamatu laps”
Joseph Burgoin “The invisible child”
Jutta von Buchholtz “The invisible child: some thoughts on being seen and heard”

Koosautorid: Iren Presmann ja Ele-Reet Ehelaid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga