Mis on hommikupäevik?

Hommikupäeviku mõte tuleneb oma loovuse elluäratamisest, sest see kuidas me kirjutame või maalime, mõjutab kuidas me end tunneme või mõtleme. Ka maalimine on üks päeviku pidamise viise. Päeviku pidamine võib muuta meid enda vastu leebemateks, sest me ei ole enam nii meeleheitel ja muutume enda vastu vähem karmimaks. Seda võib nimetada kaastundeks iseenda vastu, mis on esimene samm oma loovuse ja loojaga kohtumiseks.

Hommikupäevikuga saab korrastada oma mõtteid, see on iseendale ausalt ära rääkimine, kuidas ennast tegelikult tunneme. Seda kirjutatakse 12 nädala jooksul igal hommikul vähemalt 3 lk. Tuleb võtta eraldi aega ja vajadusel panna kell pool tundi varem helisema. Samuti ei soovita päevikut lugeda esimese 8 nädala jooksul, sest see võib esile tuua negatiivseid tundeid.

Kui tunneme ennast vihasena või läbikukkununa, siis ei tasu jätta päevikusse kirjutamata. Vastupidiselt sunnib päevik täpsustama, mida sel hetkel tegelikult tunneme. Meil ei pruugi olla tuju kirjutada hommikupäevikusse, kui oleme meeletult armunud või tunneme end petetuna. Tegelikult on päevik suurepärane viis oma erinevate tundeseisundite analüüsimiseks.

Meie tegelik “mina” jääb erinevate tunnete varju, sest need võivad iga päev muutuda. Aga iseenda kuulamine on väga oluline. Kuigi meie sees võib olla konflikt erinevate sisemiste häälte vahel, siis saame hommikupäeviku kirjutamise ajal teada enda tegelikest soovidest. Samuti näitab päevik, kui oleme oma teelt kõrvale kaldunud, aidates endal tagasi jõuda isikliku tõe rajale.

Tavaliselt tunneme oma sisemise hääle ära tugeva rahulolematuse tõttu, millise vaigistamiseks peame selle ära kuulama. Hommikupäevikus võid ära tunda iseenda tegeliku kutsumuse. Sa pead olema see, mida väljendad!

Paraku käivad enese identiteedi leidmisega kaasas nii võidud, kui kaotused. Meie avastatud piirid eraldavad meid kaasinimestest. Meie arusaamad hakkavad muutuma selgeks ja kaotame ebamäärasusega võideldes illusioonid. Saavutame selguse, mis toob kaasa muutuse.

Hommikupäevikus võib selguda tõde nii meie tööelu kui paarisuhte kohta ja see ei pruugi meile meeldida. Peame hakkama tegutsema muudatuste suunas ja hakkame iseendas kahtlema. Samas saame päevikut kirjutades teada ka uutest võimalikest lahendustest. Selleks võib olla soov õppida keeli, tegeleda kunstidega või õppida mängima mõnda muusikainstrumenti.

Peame muutuma tähelepanelikuks ümbritseva suhtes ja märkama, mis meid tegelikult köidab. Võime sattuda päeviku kirjutamise ajal sisemisse kurbusesse kuna näeme millised sõbrad meid tüütavad või olukorrad ahistavad. Me ei taha endale tunnistada, et oleme muutuste lävel. Tahame tagasi meile turvalisena näivat olukorda, kus ei ole ähvardavat töökoha vahetust või loobumist oma sõpradest.

Selline uus olukord tekitab tunde, kus tahame nutta löristada. Paraku kehtib vanasõna, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Ja saame sellepärast pahaseks, et meie rahu on rikutud. Hommikupäevik näitab kätte meie tegelikud vajadused. Kui meie soovid ja tunded on allasurutud, siis jääme haigeks ja emotsionaalselt rõhutuks.

Hommikupäevik aitab ära tunda, mida ignoreerime või milliseid edusamme ei ole osanud märgata/tunnustada. Muudatused põhinevad reaalsusel, mitte ei ole tegemist irreaalsete unistustega. Enda loovuse kaudu saame lahti lasta klammerdunud vanast, mille kaotus võib tunduda meile traumaatiline.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga